Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud koori- ja orkestridirigent Tõnu Kaljuste räägib intervjuus oma esimesest „teravast“ mälestusest laulupeol. Samuti mõtiskleb laulupeo ühendkoori esituses, ja seekord tema juhatusel kõlava laulupeohümni „Mu isamaa on minu arm“ tähenduse üle ning saame teada, mis seostub talle laulupeo juhtmõttega „Püha on maa“. Lõpetuseks annab ta soovituse noortele muusikutele.

Tõnu Kaljuste on rahvusvaheliselt hinnatud koori- ja ka orkestridirigent. Kaljuste alustas oma muusikaõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis esmalt klaveri, seejärel koorijuhi erialal. Jätkas õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (praeguses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias) koorijuhtimise ja orkestrijuhtimise erialal. Tõnu Kaljuste nimetab oma esimeseks muusikaliseks mõjutajaks isa Heino Kaljustet.

Dirigenditööd alustas Kaljuste Ellerheina kammerkooris ning nüüdseks on ta dirigendina juhatanud tunnustatud kooride ja orkestrite esinemisi üle maailma. Ta on teinud koostööd mitmete tuntud orkestrite ja kooridega Euroopas, Austraalias, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Kaljuste on olnud Rootsi Raadio koori ja Madalmaade kammerkoori peadirigent. Praegu on ta enda asutatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Samuti on ta Tallinna Filharmoonia ja projektiteatri Nargen Opera kunstiline juht. Kaljuste on ka enda asutatud projektiteatri Nargen Opera kunstiline juht. Tema eestvedamisel toimub iga-aastane Nargenfestival, mida raamivad Kreegi ja Pärdi päevad.

Kaljuste on pälvinud arvukalt preemiaid ja kõrgeid tunnustusi oma silmapaistva panuse eest muusikamaailmas. Üks olulisemaid neist on Grammy parima kooriesituse eest, mille pälvis 2014. aastal Arvo Pärdi „Adam’s Lament“ („Aadama itk“) esituse dirigendina. Kaljuste on Rootsi Kuningliku Akadeemia liige, on pälvinud Jaapani ABC muusikafondi aastapreemia. Teda on tunnustatud välisministeeriumi kultuuripreemiaga ja mitmel korral riikliku kultuuripreemiaga, ta on Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja Riigivapi II klassi teenetemärgi kavaler.

Tõnu Kaljuste, milline on teie esimene mälestus noorte laulu- ja tantsupeolt?

Oma esimesest laulupeost, mil olin 8-aastane, on meeles vägagi terav elamus. Mind nõelas mesilane ja isa palus mul mitte nii kõvasti häälitseda. Teiste esitatud vokaalist ma ei mäleta kahjuks enam midagi.

Isa nägi laulupeoga kõvasti vaeva, see oli kodus igapäevane teema. Pinget tekitav otsus, mida kavasse panna ja kes mis laulu dirigeerib, on vist iga kunstilise juhi peavalu siiani.

Millist tähendust kannab teie jaoks XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte „Püha on maa“?

Globaalset. Seal sees on kaunis ambivalents. See on nagu lause, mida olen kirjutanud kõikidesse külalisraamatutesse üle maailma „…siin on ilus elada…”.

Juhatate laulupeol Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu „Mu isamaa on minu arm“. Mis on selle teose tähendus teile endale?

Seda laulu jääb saatma eriline saatus, mis meid tabas peale II maailmasõda. Ernesaks, kes kirjutas ENSV hümni, andis Koidula teksti viisistades märku: „Kas laimab võõra kadedus, sa siiski elad südames, mu isamaa.“ See oli kui plaaster igale hingele, kes oli ehk hetk tagasi laulnud hümni sõnadega „Sa kõrgel leninlikku lippu kannad ja julgelt kommunismi rada käid.” Mulle meenub praegu Veljo Tormise sarkastiline lause: „Me kõik oleme süüdi, et elasime NSV Liidus.“ Paraku jääb selle laulu kontekst alati möödunud aegade võrku. Lauldagu enne ja pärast, mis iganes. Seda muidugi vaid minu jaoks. Õnneks ajad muutusid. Rasked ajad on loonud südamesse mineva laulupeo hümni, aga selliseid kahetisi ja raskeid aegu ei taha enam iial tagasi.

Milline võiks olla teie soov või sõnum sel korral lavale astuvatele noortele muusikutele?

Laulge väärt tekste, mis teie hinge toidavad. Tekste, mis midagi tähendavad. Vaimustuge ja olge õnnelikud! 

Karmen Kaukver

Saabuva noorte laulupeo jaoks oli kõikidel noortel lauljatel võimalik harjutada oma häälepartiisid kooriproovide kõrvalt ka kodus. XIII noorte laulu- ja tantsupeo kodulehel leidus kokku enam kui 300 puhtakõlalist salvestust, mis valmisid Eesti Filharmoonia Kammerkoori, XIII noorte laulupeo kunstilise toimkonna ning mitme lastekollektiivi ja solisti koostöös.

Rääkisime pisut Tallinna 21. kooli segakoori peadirigendi Kristjan Õmblusega, et lähemalt teada saada, kuidas lauljatel ka iseseisvalt häälepartii harjutamine ehk „heebeldamine“ õnnestus.

Te olete Tallinna 21. kooli segakoori peadirigent. Kuidas teie oma kooriga lugude õppimiseks heebeldamist kasutasite?

Õppisime laulupeorepertuaari osade kaupa, nii nagu oli palutud esimeseks ja teiseks ettelaulmiseks valmistuda. Loomulikult tegime lauludega esmalt tutvust kooriproovis, kuulasime laulupeo kodulehelt laulude terviklikke salvestusi ja seejärel õppisime kooritunnis partiisid. Samuti kinnistas koduse ülesandena iga laulja oma partiid ka ise, et järgmises kooriproovis oleks partiide õppimine juba kindlam ja saaks häälerühmad kokku panna.

Kuidas teie kui dirigendi ja noorte juhendaja vaatest heebeldamise võimalus laulude õppimise protsessi kergemaks tegi?

Minu hinnangul andis see lauljatele väga hea kinnistamise võimaluse, et proovis õpitut veel korrata. Samuti oli see ka hea vahend neile, kes mõnest kooriproovist puudusid. See andis võimaluse iseseisvalt harjutada.

Kas ka noortest oli näha, et oma häälepartii õppimine oli kergem, kui sai harjutada ka kodus individuaalselt? 

Jah, oli väga tublisid harjutajad. Kooriproovis oli kohe tunda, et kodus oli tehtud tööd, harjutatud. Seda ka puudujate puhul.

Missugune oli tagasiside lauljatelt – kas heebeldamise variant neile sobis ja meeldis?

Prooviperioodi alguses vajas see veidi harjumist, et ka kodutööna on võimalik koorilaulu ehk enda häälepartiid ise õppida. Lisaväärtus oli see, et lauljatel oli võimalus oma partiid harjutada ja teisi hääli juurde lisada ehk harjutada terviklikult koos teiste häälerühmadega.

Mis on teie kui koorijuhi hinnang, oleks sellist eraldi häälepartiide harjutamise vormi ka edaspidi vaja? 

Kindlasti. Nagu eelpool mainisin mitut fakti, heebeldamine annab võimaluse kooriproovist puudujatele iseseisvalt harjutada. Samuti on hea võimalus laulda oma häälepartiid teiste häältega koos, et oma partiid kinnistada. Selline pidev kinnistamine ja harjutamine annab ka kooriproovidesse suuremat jõudlust.

Karmen Kikas

„Rahvatants” on minu hapnik,” ütleb noorte tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman. Rääkisime pealavastajaga veel paljust põnevast, muuhulgas ka sellest, mis Agne Kurrikoff-Hermani rahvatantsu juures köidab. 

Rääkige palun oma teekonnast XIII noorte tantsupeo pealavastajani, mida igaveseks meenutama jääd. Mida oled sellel teekonnal enda kohta õppinud? 

Võib öelda, et see teekond sai alguse 2010. aastal, kui tantsupeo „Meri” naisrühmade liigijuht Tiiu Haljaste kutsus mind enda assistendiks. Juba see oli minu jaoks väga suur asi, sest rahvatants on minu hapnik. Kui jõuame nüüd aega, mil hakati otsima pealavastajat, siis rääkisime minu hea sõbra ja kolleegi Maido Saarega sildadest oma elus – kuidas need meid inimestena kasvatanud on. Sündis XIII noorte tantsupeo ideekavand. Ühel hetkel tuli see kõik paberile panna ja lisada, kes siis on ideekavandis sündiva tantsupeo „Sillad” pealavastaja. Maido vaatas mulle mängleva kergusega otsa ja ütles: „Nüüd sinu kord!” Hetk, mil sain teada, et meie töö on silma jäänud ning minust saab pealavastaja, oli väga emotsionaalne. Täna, kolm aastat hiljem, ongi need sillad otsapidi jõudmas Kalevi staadionile – see kõik on lihtsalt sõnulseletamatu. 

Peo valmimise käigus olen mitmeid kordi mõelnud, et mis see ikkagi on, mis mind tantsupidude juures niivõrd paelub – terve minu elu on tiirelnud rahvatantsu ümber, see kõik saab alguse minu südames. Olen aru saanud, et kõige alus on olnud hästi eestimeelses peres kasvamine. Eesotsas minu isaga, kes oli tõeline Eesti mees ning kasvatas oma lapsi samas vaimus. Nüüd kannan mina oma Eestit enda sees meie oma tantsu sammudes ja seelikutriibus. Tervele peo sündimise protsessile tagasi mõeldes tunnen üha enam, et ma teen midagi väga-väga suurt ning seda suure pühendumuse ja kirega. 

Milline oli teie ettekujutus pealavastaja rollist? Kas see on olnud selline nagu ette kujutasite? 

Kuna mul on olnud võimalus alates 2010. aasta peost näha väga lähedalt peo valmimise protsessi, adusin, mida pealavastaja roll endast kujutab. Tõsi, küll mitte nii erinevate tahkude alt, mis mulle täna avanevad. Minu ettekujutus erines tegelikkusest just nimelt kogu vastutuse suuruse osas – mida lähemale pidu jõuab, seda kirkamalt ma seda tajun. Sellele lisab kindlasti hoogu ka minu omadus, minna kõigega  väga sügavale – ilmselt olen lihtsalt inimesena selline. 

Milline on olnud selle teekonna eredaim hetk? 

Ühe tantsupeo sünd on väga mitmeetapiline ning iga järgmise etapini jõudmine on omamoodi eriline. Kindlasti oli eriline hetk see, kui „Sildade” lugu ja väärtused, millest kõneleda soovime, said juurde tantsud, muusika, lavastuslikud sillakaared –  ehk terve lavastuse sünd. Hinge poeb ka kogu meeskonna- liigijuhtide, juhendajate, tantsijate pühendumus. Seega ütleksin, et kõik, mis seondub peo sünniga selle kolme aasta vältel, on mulle eriline.

Milline on teie suurim eesmärk tantsupeo pealavastajana? 

Minu suurim südamesoov on see, et kõik, kes peost osa võtavad, kas siis tantsijana väljakul või publikuna tribüünidel, saaksid peost kaasa vaid rõõmu. Et tantsupidu oma emotsiooni, looklevate väljakumustrite ning noorte tants ja kõlav muusika oleks tasakaalulauaks ümberringi müristavale maailmale. Soovin, et igaüks meist võtaks aega, et vaadata iseenda sisse – mõelda sildade enda sees, mõelda nendele kaartele, mis meid maailma ja Eestimaaga ühendab.

Milliseid soovitusi jagaksite tulevastele tantsupeo pealavastajatele?

Sellele kõigele on veel punkt panemata. Veel ei saa võtta seda kokku kui kogemust, mida teistele jagada. Küll aga võin öelda, et võta see ime, mida läbi tantsu nende pidudega loome, kanda vaid siis, kui see säriseb sügaval su sees! Vaid siis jõuad kanda ka vastutust, mis sellega kaasneb.

Maria-Johanna Vompa

XIII noorte rahvamuusikapeo üldjuht Juhan Uppin vaatab tagasi peo ettevalmistusprotsessile ja jagab viimseid soovitusi noortele, kes peagi kohvreid pakkima asuvad. 

Kui te vaatate praegu tagasi teekonnale, mis on seekordse rahvamuusikapeoga käidud, siis kuidas te seda iseloomustaksite?

Ta on olnud meeldivalt pikk ja tänu sellele oleme me saanud igat asja rahulikult arutada, mõelda, süvitsi minna. Toimkond on olnud fantastiline, rõõm on olnud koos kasvada ja seda pidu teha. 

Teie rahvamuusikapidude korraldamise kogemus on juba pikem. Kas selle peoga oli midagi teisiti, mis üllatas?

See on mul praegu neljas rahvamuusikapidu, mida olen korraldanud ja see on lähitulevikus ka viimane. Võrreldes eelmise kolmega on ta ikka väga teistmoodi olnud. Meil on üle-eestiline toimkond, pooled on lõunaeestlased ja töötasime nii-öelda digiformaadis juba enne koroonaega. Iga eelmise peoga oli lõpuks kõige raskem küsimus, kus seda kontserti korraldada. Aga nüüd teadsime kohe, et rahvamuusikapeo õige koht on Vabaduse väljakul. 

Peole tulijad hakkavad peagi kohvreid pakkima ja kindlasti juba vaikselt mõtlevad peonädalale. Milline on teie soovitus nendele noortele, kes peagi rahvamuusikapeole tulemas?

Ma loodan, et iga osaleja, kes seda uudiskirja loeb, võtab ikka enne pidu pilli kätte ja mängib läbi kõik me lood, tuletab kõik proovides kokkulepitu meelde ning harjutab 1. juuli suurkontserdiks. Meie viimane kohtumine jäi ju aprilli algusesse. Nüüd on aeg viia end taas tippvormi ja sättida peomeeleollu! Sest see on kogu pika ettevalmistusperioodi kulminatsioon. 

Mida peo üldjuht kõige rohkem sellelt peonädalalt ootab?

Kõige rohkem ootan ma ikkagi lõpuks seda peo hetke, sest muusika sünnib ju hetkes.  Rahvamuusikapeo toimkonnana oleme me seda kontserti juba peaaegu kolm aastat planeerinud, seda kolme tundi muusikat – nüüd on see hetk käes. Esimest korda kohtuvad planeeritud suured koosseisud, sest eelproove tegime me kahes jaos – Põhja- ja Lõuna-Eestis. Me saame seda pidu küll telekast otse või järgi vaadata, aga eks need, kes on laulu- ja tantsupeol käinud, teavad, et õige elamus sünnib hetkes ja kohal olles. 

Triinu Sikk

Priit Mikk on lauluväljaku korraldusjuht, kes vastutab kogu lauluväljakul toimuva eest, mis ei puuduta kontserdi kunstilist poolt. Nagu dirigent laulukaare all, juhatab Priit peol sadu partnereid ja asjaosalisi peoplatsil. 

Priidu käe alla algasid laulupeo ettevalmistused juba eelmise aasta novembris, kui võeti ette alaplaanid, üldine ajakava ja erinevad teenused, mis oli vaja riigihangete abil tagada. Tänaseks on töötempo kasvanud mitmekordseks ning erinevad toimkonnad kogunevad koosolekuteks. 

Korraldusjuhi sõnul tegeletakse praegu süvitsi turvalisuse, piirdeaede, korduskasutatavate nõude ja prügi teemadega, mis on mahukad ja mille puhul ei saa ühtegi detaili tähelepanuta jätta. “Usun, et allesjäänud nädalatel on peaaegu iga päev keegi seoses laulupeoga platsil midagi mõõtmas, planeerimas või arutamas,” kirjeldab Mikk praegust tööperioodi. Just korraldusjuht vastutab kogu ala planeerimise ja ajakavade koostamine eest ning teab täpselt kuhu ja millal milline inventar jõudma peab.

Mille poolest erineb laulupeo korraldus teistest suurüritustest? „Laulupidu on unikaalne oma esinejate arvu poolest,” ütleb Mikk ja lisab, et kui tavapärastel suurüritustel esineb üks-kaks ansamblit, siis laulupeol on esinejaid tuhandeid kordi rohkem, mis omakorda tähendab, et nende jaoks vajaminev tugisüsteem ja taristu on kordades suurem. Juba teenusepakkujaid on platsil sadu, kes tuhandete inimeste abiga panustavad peo õnnestumisse.

Kõikidele laulupeo külalistele ja osalejatele soovib lauluväljaku korraldusjuht head tuju, arvestamist ja kannatlikku meelt – peol on palju erinevas vanuses inimesi, kes kõik võiksid lauluväljakult lahkuda toredate emotsioonide ja heade mälestustega!

Reelika Lepp

Jäätmete liigiti kogumine ja materjalide taaskasutamine on keskkonnahoiu jaoks äärmiselt oluline. Uurisime noorte laulu- ja tantsupeo jäätmekorralduse koordinaatori Elike Saviorgi käest, milliseid jäätmeid peol kogutakse ja kes kogumise eest hoolt kannab. Lisaks jagas Saviorg mõningaid soovitusi ja tõi välja olulised aspektid sorteerimise juures.

Jäätmete liigiti kogumine ja materjalide taaskasutamine on keskkonnahoiu jaoks äärmiselt oluline. Uurisime noorte laulu- ja tantsupeo jäätmekorralduse koordinaatori Elike Saviorgi käest, milliseid jäätmeid peol kogutakse ja kes kogumise eest hoolt kannab. Lisaks jagas Saviorg mõningaid soovitusi ja tõi välja olulised aspektid sorteerimise juures.

Milliseid jäätmeid noortepeol kogutakse?

Peol sorteerime panditaarat, biojäädet, pakendit ja segaolmet. Kuna toitlustusaladel, köökides pakutakse suppi, mis on algselt metallpurkides, tekib jäätmena ka metalli, mida sorteerime samuti. Kasutame noortepeol esmakordselt korduskasutatavaid nõusid, tänu millele tekib segaolmejäätmeid kordades vähem. 

Mida peaksid peolised jäätmete sorteerimise osas silmas pidama?

Oluline on, et korduskasutatavaid pandinõusid ei visataks tavakonteinerisse, vaid tagastataks selleks ettenähtud punkti. Korduskasutatavate nõude kasu tuleb välja siis, kui kasutame neid korduvalt.

Sorteerime peol kindlasti ka panditaarat. Peoalal tekib hulgaliselt panditaarat, sest näiteks karatusjooke müüakse ilmselt plastpudelites, millel on kork ja mida on inimestel ehk mugavam kaasas kanda kui kaaneta topsi. Panditaara on hea jäätmeliik, sest see on lihtsalt taaskasutatav ning ei teki küsimust, millisesse konteinerisse seda visata. Platsidel on olemas ka joogipunktid, seega on mõistlik kaasa võtta oma joogipudel, mida saab ise vajadusel veega täita. 

Kui palju jäätmekonteinereid on ja mille järgi need ära tunda?

Jäätmetele mõeldud konteinereid ja pandinõude tagastuspunkte on piisavalt. Igas jäätmepunktis on loodud võimalus ära anda nelja liiki jäätmeid. Pandinõud tuleb tagastada vastava märgistusega nõude tagastustelkidesse, kus saab tagasi makstud pandi. Kõikide nõude tagastustelkide ees on samuti konteinerid erinevat liiki jäätmetele.

Kes kannavad hoolt jäätmete liigi kogumise eest?

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus teeb koostööd UC Rentiga, kellega koos oleme jäätmekontseptsiooni välja töötanud. UC Rent tagab selle, et alad oleksid puhtad, jäätmed liigiti sorteeritud ning et neid pärast ikka õigesti käideldaks. Korduskasutatavate nõude eest hoolitseb Eesti Pandipakend. Noortepeol aitavad rohesaadikud ja ka teised vabatahtlikud nii külalisi kui osalejaid sorteerimise osas, kui miskit jääb segaseks.

Lisl H. Mikko

ERR-i tele-, raadio- ja veebikanalid on noorte laulu- ja tantsupeo ootuses. Ikka selleks, et suve suurimast sündmusest saaksid osa kõik need, kes peole kohale ei saa tulla. 

Rahvusringhäälingu tele- ja raadiokanalid asusid peoteekonnale juba möödunud sügisest. Ülekannete peaprodutsent Margus Saar tõdeb, et koostöö peo loomingulise ja korraldusmeeskonnaga on olnud ladus ja toetav. „Tantsupeo režiirühm on sukeldunud tantsujoonistesse ning on Agne ja tema meeskonnaga kõik detailid läbi arutanud, samamoodi on ninapidi partituurides laulupeo režiigrupp. Juhuse hooleks ei jäeta midagi, ometi sünnib lõpptulemus alles peo meeleolus. Suurpidu on selle aasta suurim ettevõtmine ka rahvusringhäälingule, mis pakub küll kõigile tegijatele kahtlemata palju rõõmu, samas tunnetame auditooriumi ootust saada peo ülekannetest osa parimal tehnoloogilisel ja loomingulisel tasemel.”

ERR on kohal nii tantsupeol, rahvamuusikapeol, laulupeol kui ka rongkäigul. Otseülekannete kese koondub ETV-sse, aga kolmeks päevaks on peo lainel siiski pea kõik rahvusringhäälingu kanalid. Nii saab lisaks teleülekandele näiteks kuulata sedagi, kuidas kõlab tantsupidu Vikerraadio vahendusel, jälgida ETV2s laulupeo ülekannet koos tõlkega eesti viipekeelde või kuulata kirjeldustõlget tantsupeost. Võõrsil viibivatele inimestele toob peo veebi vahendusel kätte ERR.ee portaal. 

Peo kulminatsiooniks kujuneb pühapäev, kui otseülekanded algavad juba hommikul kell 9.25 ja kestavad õhtuste uudisteni välja. Rongkäigu liikumisele ja kohtumistele saab kaasa elada nii tele kui ka raadio vahendusel. ETV ja ETV2 saadavad rongkäiku koos, küll erineb mõneti kahe kanali telepilt. Kui ETV näitab rongkäigu vahele ka intervjuusid peolistega, siis ETV2s kajastavad kaamerad rongkäigu rõõmsat kulgemist.

Laulupeo kontserdi väärikaks kajastamiseks raadios ja teles on kaasatud rohkem kui kümme saatejuhti ja reporterit. On ju tegemist suure rahvapeoga, mis lisaks noortele osalejatele ühendab ka kõiki neid, kes lauluväljakule kaasa elama on tulnud. 

ERR-i ülekannete kava

Reede, 30. juuni

Kell 19.00 Tantsupidu “Sillad”: Vikerraadio, Jupiter, ERR.ee portaal

Laupäev, 1. juuli

Kell 12.00 Rahvamuusikapidu “Päriselt”: ETV, Klassikaraadio, ERR.ee 

Kell 18.45 Tantsupidu “Sillad”: ETV, ERR.ee, ETV+ (19.00)

Pühapäev, 2. juuli

Kell 9.25 Rongkäik: ETV, ETV2, ETV+, Vikerraadio, ERR.ee, Raadio 4 (12.00)

Kell 14.00 Laulupidu “Püha on maa”: ETV, ETV2, Vikerraadio, Klassikaraadio, ERR.ee, ETV+ (13.50), Raadio 4 (17.00)

Uudised, galeriid, intervjuud ja ülekanded leiab erilehelt laulupidu.err.ee. 

Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) koorijuhtimise juhtõpetaja ning Ellerheina ja MUBA kahe koori dirigendi Ingrid Kõrvitsa jaoks on koorijuhi elukutse olemise ja elamise osa, hobi ja töö üheskoos. Vestlesime Kõrvitsaga, kes juhatab seekordsel noortepeol neidudekooride esituses Veljo Tormise “Kiigelaulusid”, milline täpsemalt koorijuhi töö välja näeb, kuidas selleks elukutseks õpitakse ning kellele koorijuhi eriala sobiks.

Kuidas on Eestis lood koorijuhtidega?

Ma arvan, et meil on Eestis väga häid koorijuhte, nende seas nii juba suuremate kogemustega kui ka alles koorijuhi teed alustavaid noori andekaid muusikuid.  Ent siiski on murekohaks noorte pealekasv. Võrreldes varasemate aastatega, mil koorijuhtimise eriala lõpetas keskastmes ühel aastal kuni kümme noort, on praegu neid vähem – umbes neli-viis lõpetajat, mõnel aastal ka vähem (MUBAs ja Elleri koolis kokku). Ma usun, et koorijuhi elukutse järele on nõudlust küll, eriti väljaspool suuremaid linnu. Aga koorijuhi amet on olnud pikka aega üsna madalalt tasustatud – see võib olla üks põhjus, miks seda ametit suhteliselt vähesed on õppima asunud. Nüüdseks aga on Kultuuriministeeriumi poolt loodud palgatoetusmeede, mis võimaldab laulupeoliikumises osalevatele dirigentidele paremat palka maksta. Ent põhjuseid on kindlasti veel… See ei ole lihtne amet, nõuab palju erinevaid oskusi. 

Milliseid rõõme koorijuhi töö pakub?

Rõõme on tegelikult väga palju, aga suuremaid pakuvad õnnestumised kooriproovides, kontsertidel ja konkurssidel, publiku soe vastuvõtt ning positiivne tagasiside. Rõõm on ka see, kui näen, et lauljatele minu poolt pakutu sobib ja meeldib. Tore on veeta koos aega laululaagrites ja kontsertreisidel, saada lähemalt tuttavaks oma lauljate ja kolleegidega.

Millega peaks noor koorijuht arvestama selle elukutse juures?

Koorijuhi elukutse puhul on olulised hea suhtlemisoskus ja verbaalne väljendus, võime panna end kuulama suuremat seltskonda inimesi, olla hea stressitaluvusega. Peaks ka arvestama, et tuleb olla väga palju tähelepanu keskpunktis. Samuti on oluline valida oskuslikult repertuaari, juhendada lauljaid nii muusikaliselt kui ka vokaalselt, olla tähelepanelik ning reageerida kiiresti, leida oma tee töötamisel kooriga. Lisaboonusena võiks koorijuhil olla hea huumorisoon.

Milline tunne on dirigeerida tuhandeid lauljaid laulupeol? 

See on väga eriline tunne – emotsionaalselt hingeminev, vaimustust ja kordaminekul suurt õnnetunnet tekitav. Tore on seda tunnet ka oma kolleegide, eelkõige oma liigi dirigentidega jagada. Tekib eriline ühtekuuluvustunne…

Milline näeb välja koorijuhtimise õpe?

Dirigeerimise tunnid näevad välja nii, et korraga on klassis kolm inimest: õpilane, õpetaja ja kontsertmeister. Kuna meil üldjuhul koori erialatundides võtta ei ole, täidab seda rolli kontsertmeister, mängides klaveril kooripartituure. Alguses õpime lihtsamaid tehnilisi võtteid ning tutvume lihtsamate koorilauludega, ent järk-järgult liigume edasi nõudlikuma repertuaari ning keerukamate tehniliste võtete suunas. 

Kindlasti peab õpilane mängima koorilaule klaveril, laulma häälepartiisid, tutvuma heliloojate elu ja loominguga,  samuti käima kontsertidel ja kirjutama kontserdiarvustusi.

Kui õpilasel on teatud oskused omandatud, on tal võimalus MUBA kooride, mida on kokku kuus, juures kätt proovida ning nendega ka oma lõpueksam sooritada. Mitmel meie õpilasel on õpingute lõpus juba ka oma koor, kelle juures kas koormeistri- või dirigenditööd tehakse.

Koorijuhtimise eriala on väga mitmekülgne ja küllaltki laiapõhjaline. Pärast õpinguid   võib valida koorijuhi tee, ent saab minna ka muusikaõpetajaks, koorilauljaks, kultuurikorraldajaks.

Millal alustada õpingutega?

Võimalusi, millal alustada, on mitmeid. Enamasti alustatakse õpinguid 9. või 10. lassis,  kutseõppes pärast põhikooli. Mõni noor tuleb meile kutseõppesse ka pärast gümnaasiumi. Tavaliselt omandatakse keskharidus koos muusikalise haridusega samaaegselt meie koolis, kuid on võimalik keskharidus läbida ka mõnes teises gümnaasiumis ja võtta kutseõppes eriala-aineid MUBAst.

Kes võiksid koorijuhtimise erialale õppima asuda?

Enamasti on meie õpilastel varasem kooris laulmise kogemus. Kui pole koorilaulja tausta, ei osatagi vast selle eriala peale mõelda ega tahta seda õppima tulla. Kaunis lauluhääl, hea muusikaline kuulmine, vaba suhtlemisoskus, võime end kuulama panna on olulised omadused. Erialavalikul on tähtsad ka tahe just seda eriala õppida ning kirg muusika vastu.

Kui palju noori MUBAs koorijuhtimist õpib?

Hetkel õpib meil MUBAs koorijuhtimist kõikide vanuserühmade peale kokku 12 õpilast. Sel kevadel lõpetas neist kooli neli tublit noort, kes kõik jätkavad oma muusikaõpinguid EMTAs. Hea meel on, et järgmisel õppeaastal liitub koorijuhtimise erialaga viis uut õpilast.

Lisl H. Mikko

Juba 1928. aastal soovitas Ants Laikmaa rahvarõivaste puhul nõu saamiseks pöörduda muuseumide, eelkõige Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi poole, et „oma soove rahvariidesse panemisel kontrollida ja saada näpunäiteid, missugused kuski kunagi rahvariided olid ja kuidas neid kanti“ (Päevaleht 26.06.1928). Saabuval noorte laulu- ja tantsupeol on ERM taas nõu andmas ning rahvarõivaste parandamisel abi pakkumas.

Eesti Vabariigi iseseisvumise järel, aga eriti oma riigi 10. aastapäeva ja tähtpäevale pühendatud 1928. aasta üldlaulupeo eel kasvas huvi rahvarõivaste kandmise vastu. ERMi direktor Ilmari Manninen oli juba mõned aastad varem osundanud rahvarõivastele kui välisele märgile, mis kandjad ühiseks pereks liidab. Nii oleme jõudnud tänapäeva, kus pea kõik tantsumurul või laulukaare all esinejad rahvarõivaid kannavad.

ERMi telk ootab kõiki pidulisi nii laulu- kui ka tantsupeol: siit saab abi rahvarõivaste kiirel parandamisel, samuti aidatakse näiteks vöö sidumisel või sõle kinnitamisel. Kohal on meie parimad rahvarõivaspetsialistid ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskusest, kes korraldavad igapäevaselt rahvarõivaste valmistajate kooli ja nõustavad huvilisi rahvarõivaste sobitamisel ERMi kogude põhjal. ERMi kogudes leidub 45 000–50 000 rahvarõiva osa ja rõivastusega seotud eset – see on 30–35% muuseumi esemekogudest ja 5% kõigist ERMi museaalidest. Rahvarõivaid tuntakse ERMis põhjalikult ja muidugi jagatakse neid teadmisi hea meelega.

Laulupeol on Eesti Rahva Muuseumi telki lisaks rahvarõiva-abi vajajatele oodatud ka teised peolised ja pealtvaatajad. ERMi ajutises pesas toimuvad nii puutöö, riidest nuku, helmeste, rätiku joonistamise ja paelte punumise õpitoad. Mälestuseks saab teha foto ERMi laulu- ja tantsupeo fotoseina juures ning joonistada ennast pikka rongkäiku.

ERMi telgi leiab tantsupeol tuletorni juurest ning laulupeol laulukaare tagant (tuletorni-poolselt küljelt).

ERM ootab kõiki suure peo peaosalisi Tartusse külla: noorte laulu- ja tantsupeo esineja käepaelaga on sissepääs ERMi näitustele juulikuu lõpuni prii.

Eesti Rahva Muuseum

Jaanipäeval, enne peoeelset viimast suurt ja töörohket lihviperioodi on nelja laulu- ja tantsupeo juhti võimalus kuulda KUKU raadio „Tarkade Klubi” mälumängusaates.

KUKU raadio koostöös Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega andis meie armastatud laulu- ja tantsupeo juhtidele võimaluse enne pidu esineda kuulajatele veidi teises võtmes ehk mälumängijatena. Sihtasutuse juhataja Margus Toomla ning Dagmar Aus tantsujuhtide poolelt ning Heli Jürgenson ja Valter Soosalu koorijuhtide esindajatena võtsid väljakutse ettevaatliku hasardiga vastu ning ei kahetsenud õnneks oma otsust. Ligemale kolmveerandtunnise saate salvestuse jooksul näitasid mõlemad üles laialdasi faktiteadmisi ning kadestamisväärseid arutlemis- ja analüüsioskust, mis õigete vastusteni viisid.

„Tarkade Klubi” saatejuht Timo Tarve oskas enda sõnul aimata, et Margus Pillau ja Koit Tuljaku spetsiaalselt ette valmistatud ning meie laulu- ja tantsupeo traditsiooni puudutavad küsimused on külalistele jõukohased või teada faktid, aga põnev oli seejuures jälgida „krüptiliste” küsimuste puhul mängijatepaari vastuseni jõudmist. „See oli hiilgav ja meisterlik ning mis põhiline, muhelevalt humoorikas jõudmine ning järgis Tarkade Klubi parimaid traditsioone,” tõdes Tarve.

Kes võitis, kas koori- või tantsujuhid? Seda saab kuulda juba KUKU raadio sagedustelt jaanipäeval, 24. juunil kell 13 või kordusena pühapäeval, 25. juunil kell 16. Laupäeva pärastlõunast alates ka KUKU taskuhäälingu keskkonnas järelkuulatavana.

Boonuseks küsimus, mille mängijad valisid parimaks:

Esimest just noorte laulu- ja tantsupidu peeti 61 aastat tagasi, 1962. aastal. Selle korraldajaks polnud toonane üldlaulupeo toimkond, vaid ENSV Haridusministeerium ühes koostööpartneritega. ­Idee korraldada üldpidudest eraldi noorte laulu- ja tantsupidu tekkis Tallinna Pioneeride Palee lastekoori dirigendil Heino Kaljustel ning rahvatantsujuhil ja tantsupedagoogil Alfred Raadikul. Üheks põhjuseks oli kindlasti koolinoorte kooride ja tantsurühmade rohkus üldpidudel. Tagasiside esimesele noortepeole oli võrratu ning kõige muu hulgas leidis äramärkimist üks just Alfred Raadiku lavastatud tants, mille kohta kirjutati: „Kõige lõbusamaks etteasteks kujunes kõigi rühmade poiste esitatud tants, mille siputavate jalgade ja punnis põskede peale pealtvaatajad naeru rõkkasid.“ Milline tants? Küsitav oli esmakordselt kavas 1955. aastal V tantsupeol ainult meeste tantsuna ning 1970. aastal IX tantsupeol legendaarse Helju Mikkeli lavastatuna ja ka meeste tantsuna. Tegemist on rahvaviisile tugineva rahvatantsuga Vigala kandist, millele on oma seade teinud teiste seas Salme ja Ott Valgemäe.

Kristi Kool