Anna-Magdalena Peterson

Püha on maa, ta järved ja kaldad. Püha. Aga mida tähendab “püha” eesti inimesele, eesti noorele?

Et miski saaks olla püha, peab sellesse uskuma. Piisab kasvõi ühe inimese usust, et asi saaks olla püha, olgu see siis inimene, Jumal, sündmus, ese. Ometi ei oleks meil hetkel siin koos külgkülje kõrval nii kitsas, elev ja uhke olla, kui meie esivanemad poleks pidanud pühaks koos ühte ja sama: isamaad, Eestimaad. Oleks ju ka võinud niisama leppida nagu see on olnud saatuseks tuhandetele vähemusrahvastele, et oma riiki enda kultuuri viljelemiseks ei saa. Aga meie vaarisad ja -emad võtsid nõuks uskuda, et on võimalik luua riik puhtalt rahva ja kultuuri põhjendusega. Inimesed pidid olema selle uue rajatise ehituskivideks, vaheaineks keel, laulud ja kombed. Meie kodumaa pühitseti nende laulu, vere, töö ja usuga.

“Päike on meile seesama, mis saatus.” Oleme saadetud selle päikese alla oma ülesannetega. Just ülesannetega, mitte ühe ülesandega. Mõne ülesanne on muuta maailma, mõne oma seda liigselt muutumast hoida. Meil kõigil on oma isiklike ülesannete kõrval ka ühine missioon. See on: hoida, kaitsta, arendada seda maad, neid järvi, kaldaid, mis meile pühitsetud on. Meie maa ei ole suur, nagu pole seda ka meie rahvaarv. Aga suur peaks olema tahe ja püüe seda olemasolevat armastada ja mitte ainult paaril päeval aastas, närides kiluvõileiba ja vaadates isamaalisi kõnesid. Armastus väljendub palju sügavamalt tegudes kui sõnades.

Riik – see ei ole ainult poliitika ja põhimõtted. See on ka kultuur, mets, kasvatus, lapsed, vanurid, sündmused, ühishingamine, ajarütm, perekond. Aga mida, mida saab üks noor inimene riigi heaks teha?

Hoida oma süda avatuna, märgata ja aidata, hoolida ja hoolitseda. See on lihtsaim tee leida viis meie kodumaad armastada. Meie esivanemate pühitsus nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.

Palju jõudu meile kõigile, palju armastust sulle, püha kodumaa.

ERR-i salvestis kõnest