Mark Metsa

Mis annab meile päike, kui tal pole maad, mida soojendada? Mis annab meile soojus, kui tal pole hinge, mida valgustada? Mis annab meile valgus, kui tal pole inimest, keda saata? Mis annab meile saatus, kui tal pole pühadust, mida täita?

Tahaksime rohkem võtta kui anda. Tahame võtta päikest, tahame võtta seda, mis üle jääb, ja üleüldse tahame võtta kõigest parimat. Aga kui me kõik ära võtame, mis jääb siis üldse alles?

Selleks, et võtta, tuleb anda. Maa, mis annab sulle päikese, võtab sult külma. Maa, mis annab valguse, võtab pimeduse. Maa, mis annab tähenduse, võtab tähendusetuse.

Aga anda on raske. Anda ühele maale oma truudus, tähendab anda ära oma sõltumatus. Sõltuda ühest maast tähendab siduda ennast temaga nii halvas kui ka heas. Nii nagu Johann Voldemar Jannsen, Aleksander Kunileid ja paljud teised, sidusid end Eesti vaimuga igaveseks, kui nad korraldasid 1869. aastal I üldlaulupeo. Nad sidusid end millegagi, mis oli alles vaevumärgatav, aga juba paljudele vastukarva.

Miks siis antakse? Eks ikka sellepärast, et kord saadakse vastu ka. Kõik meie, eestlaste, pingutused on olnud selleks, et meil oleks oma püha maa. Maa, mida soojendab päike. Hing, mida valgustab soojus. Inimene, keda saadab valgus. Saatus, mis täidab pühadust.

Meie esivanemad on palju andnud ja nüüd viimaks on meil ka midagi võtta.

Meenutuseks, miks tasub meil ka edaspidi anda, kordan I üldlaulupeol kõlanud laulusõnu:

Kui jo jöed röömsast jooksvad,
metsad lehtes kohhavad;
Kui jo lilled väljal öits’vad, linnud metsas laulavad,
Kui jo karjad väljas käivad,
lapsed vainul huikavad:
siis on õiged laulo-päevad,
mis meil paljo römo saatvad;
siis on rööm, siis on rööm!

Soovin, et me oleksime tänulikud oma eelkäijatele, kes on seda röömu külvanud! Soovin, et meil kõigil oleks seda röömu anda ja võtta!

ERR-i salvestis kõnest