Sundari Lüllman

Esiteks. Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav

Teiseks. Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta; ka pühakute nime koostisosa.

Neljandaks. Eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, midaei tohi rikkuda, labastada jne.

Viiendaks. Ssineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi!

Need on eesti keele seletava sõnaraamatu definitsioonid sõnale “püha”. Kuid mida rohkem sõnu kasutatakse, et üht mõistet sõnastada, seda vähem mõistetakse päriselt selle tähendust. Niisiis, mida tähendab püha?

Kas pole see lihtsalt teine sõna armastuse kohta? Kõige puhtam ja siiram armastuse vorm? Püha on habras. Habras kui eksinud talvine liblikas, kuukiire valguslaik vanal kodusel seinal, meelespeadest allee. Habras kui meie isamaa.

Püha tuleb hoida. Tuleb hoida meie maad, metsi ja allikaid, põllulilli ja mesilinde, musta mulda ja valget lund. Helgust ja lootust ja üksteist. Püha tuleb hoida ja armastada. Nii saame osaks igavikust, ükskõik kas vabana või vaid südames varjatud eestlastena. Sest pühadust ei saa sellelt maalt keegi võtta. Pühadust ei saa meie kodult keegi võtta.

Helgus ja lootus ja laul on olnud meie kaitse. Vaprus ja armastus meie rüü. On aeg armastada oma minevikku, olevikku ja seda, mis tuleb. On aeg … armastada!

ERR-i salvestis kõnest