Marta Liise Demjanov

Sõna püha seostub mulle ühe tundega – täidetud vaikusega. Hoitud vaikusega, kuidagi üles tõstetud ja erilise vaikusega. Sellise vaikusega, mille sees olles sa tajud, et oled parajalt pinges ja parajalt vaba. Kui öeldakse – püha on maa, siis joonistub mu silme ette pilt, millel valgus helgib inimeste silmades ja õhus on see sama täidetud vaikus.

Selline püha olek või hoiak ei teki ainult tähtpäevadel või üldse tähtsatel sündmustel. Mõnikord võib see täidetud vaikuse tunne või heli tekkida ka seistes bussis inimeste keskel, keda sa ei tunne, aga kellega sul on mugav, sest tead, et oled nendega kuidagi ühenduses, seotud. See tunne tekib mul alati seistes laulukaare all koos inimestega, keda näen elus esimest korda, ometi miskipärast usaldaksin neile selles pühaduses kõik oma saladused. See, et oleme kõik omamoodi pingutanud, harjutanud ja liikunud ühe ja sama eesmärgi poole teeb pühadusest müstilise ühtekuuluvuse tunde.

Mul on hea meel, et aastaid tagasi astuti samm, tänu millele mina ja meie saame osa valgusest, millest on juttu Hando Runneli luuletuses ,,Valgust!’’ ja, et me saame laulda nendel kallastel, mille üle võideldi aastaid tagasi. Et ka meie, noored, oleme osa sellest pühadusest, mida meie vanemad ja vanavanemad Vabariigi aastapäeval tunnevad.

ERR-i salvestis kõnest