Nora Tamra
Maa.
Siin on minu ema ja isa, minu õed ja vennad, minu sõbrad.
Siin on ilu ja tõesus ja headus.
Minu maal on mets. Männilatvade katus ja kuuseokste sein on meie maa kaitsjad. Ka meie kohus on teda hoida. Kui meist on kadunud headus ja tõesus, siis metsast leiame me selle alati üles.
Minu maal on taevas. Ilma taevata ei oleks meil pilvi ega vihma, lund, äikest. Kui oled kodust kaugel ja igatsed tagasi, siis öös tähti vaadates tead, et need samad tähed paistavad ka sinu kodu kohal. Taevast saame me valgust oma maale, mis aitab meil märgata ilu.
Minu maal on meri. Müstiline ja tõeline. Meri on oma lõputuse ja ettemääramatusega meile saatuse märgiks. Temaga käib kaasas jõud ja vägi, mis on üheaegselt nii hirmutav kui ka tuge pakkuv. Meri on meile meie paiga meeldetuletajaks, et me ei unustaks oma naabreid ja iseennast nende kõrval.
Minu maal olen mina. Mind on kasvatanud minu metsad oma orgude ja järvedega. Minuga on alati olnud taevas, mis ei lase mul kunagi unustada oma maad ega jääda vaid iseendaga valguseta varju. Mind on õpetanud meri, kuidas olla tugev ja õiglane kõigi ja kõige vastu enda ümber. Kiitust ja saatust all laotuse laulda.
Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste. Need on meie kodu, meie maal.
Minu Maa, ma tänan sind.